KESKKONNAOHUD NAFTA- JA GAASIPUURAUKUDE RAJAMISEL
Maismaal nafta- ja gaasipuuraukude rajamisega kaasnevad peamised keskkonnaohud on seotud pinna- ja põhjavee võimaliku naftareostusega. Merepõhja puurimisega tegelevatel ujuvplatvormidel toimuvad avariid võivad viia ulatuslikule merepõhja- ja rannariba reostusele ning sellega kaasnevale ökoloogilisele katastroofile.
Nafta- ja gaasitootmispuuraugud võivad ulatuda enam kui 7 km sügavuseni. Selles sügavuses valitsevad äärmuslikud tingimused, kus rõhk on kuni 90 Mpa ehk 900 korda suurem maapealsest õhurõhust ja temperatuur kuni 200 °C.
Sellepärast on suured naftakompaniid võimalike keskkonnaohtude minimeerimiseks viimastel aastakümnetel pidevalt täiustanud puurimistehnoloogiaid ning väljatöötanud rõhuregulaatorsüsteeme ehk BOP-süsteeme (ingl.k. blowout preventers). BOP-süsteemid minimeerivad ootamatuid gaasi- ja naftapurskeid ning viimase ohutusabinõuna võimaldavad kogu puurtorustiku läbilõikamist ja selle täielikku sulgemist.
BOP – puuraugu rõhuregulaator-avariisüsteem
Tavapuurimise käigus suunatakse merepõhjal asuvate BOP-süsteemide kaudu puurauku raskeid puurimisvedelikke. Sellega tasakaalustatakse rõhu suurenemisi puuraugus, mis on tingitud ootamatust gaaside sissevoolust puurõõnde. BOP-süsteemid peavad vastu pidama survele kuni 140 MPa.
Tänapäevased BOP-süsteemid on üldiselt väga töökindlad. 2010. aasta seisuga oli Mehhiko lahes puuritud kokku 53,481 nafta- ja gaasipuurauku, 2014. aastal toodeti USA-s naftat ja gaasi aga kokku 600,679 puuraugust. Siiski on lähiajaloost teada üksikuid suuri puuraugu BOP-süsteemi mittetoimimisest tingitud naftareostusi.