Puurkaevu asukoha
valikul on olulisemaks nõudeks ära hoida kasutatava veekihi reostumist puurkaevu kaudu. Selleks seatakse nõuded kaevu konstruktsiooni ja sanitaarkaitse ning hooldusala osas. Rajatav puurkaev peab asetsema põhjaveevoolu suunas ülesvoolu ja maksimaalses kauguses võimalikest reostusallikatest nagu kogumiskaevud, käimlad, prügikastid, õlimahutid jt.
Eesti sügavaimad puurkaevud asuvad Värskas
1972. aastal rajatud Värska III puurkaevust pumbatakse mineraalvett 573–602 meetri sügavusel asuvast Kambrium–Ediacara veehorisondist. Poodides müüdavat klassikalist mineraalvett “Värska Originaal” saadakse aga puurkaevu Värska VII kaudu enam kui 400 meetri sügavusel asuvast Kambriumi–Ordoviitsiumi veekogumist.
Eesti geoloogiline ehitus võimaldab peaaegu igal pool puurida vettandva kaevu ning enamasti on võimalik isegi valida kahe põhjaveekihi vahel. Probleemiks võib olla, et sügavamal lasuvates kihtides olev põhjavesi ei vasta joogivee standardile. Näiteks Lõuna-Eestis võib sügavamates veekihtides esineda suurt rauasisaldust, mis annab veele ebameeldiva maitse ning rikub sanitaarseadmeid. Tänapäevased puurimismasinad ja -tehnoloogiad ei sea puurimissügavusele piire. Tavaliselt jääb Eestis puurkaevude sügavus alla 100 meetri ning vaid linnade ja suuremate asulate veevarustuskaevud ulatuvad sügavamale, küündides Tartus ja Pärnus üle 400 meetri.