PUURSÜDAMIKUD – MAAPÕUE ARHIIV
Maapõu
on inimtegevuseks kättesaadav maakoore osa, mida iseloomustab kihiline ehitus. Kõige selgemalt ilmneb see settekivimite puhul, kus materjal on järk-järgult sadenenud ning hiljem kivistunud. Kui hilisemad geoloogilised protsessid ei ole kivimeid oluliselt mõjutanud, siis asetsevad need maapõues oma tekkimise järjekorras, vanemad allpool ja nooremad ülalpool. Selline kivimite järgnevus – geoloogiline läbilõige – on nagu ajalooraamat, milles iga kiht jutustab teatud ajaperioodist Maa ajaloos. Neid „lehekülgi” uurides saame lahti harutada piirkonna geoloogilise arenguloo ning teha järeldusi ka globaalsete protsesside ja sündmuste kohta planeedi kauges minevikus.
Puursüdamikud
on maapõue ehituse, arenguloo ja ressursside uurimisel asendamatuks infoallikaks, kuna avavad kivimite kihid ka seal, kus paljandid puuduvad. Puursüdamike eeliseks paljandite ees on sageli läbilõike suurem ulatus. Näiteks Eesti suurima ulatusega paljandiks on Põhja-Eesti klint, kus avaneb kuni 50 m kihte. Ühes puursüdamikus võib aga läbilõike ulatus olla kümneid kordi suurem. Lisaks on puursüdamikus kivimid porsumise poolt mõjutamata. Paljandis võib kivimite porsumine osa algsest informatsioonist kustutada kui toimub mineraalide ümberkristalliseerumine ja kivististe lagunemine.