EESTI MAAPÕU
koosneb kolmest peamisest osast: sügaval maapõues asuvat tard- ja moondekivimitest aluskorda katavad vanaaegkonna settekivimid. Neil omakorda lasub pehmetest setetest koosnev pinnakate. Viimase 500 mln aasta vältel on siinne ala olnud geoloogiliselt väga stabiilne. Eesti kivimid on selle aja jooksul vähe muutunud ja sisaldavad seetõttu rohkelt informatsiooni oma tekketingimuste, kunagise kliima, keskkonna ja elustiku kohta.
Eesti aluskorra tard- ja moondekivimid
tekkisid Proterosoikumi ajastul 1.9-1.5 miljardit aastat tagasi. Sel ajal oli praeguse Põhja-Euroopa kohale kujunenud Svekofennia mäestik, mida võib tekkeloolt võrrelda tänapäeval Himaalaja mäestikuga. See oli kõige rahutum periood Eesti maapõue kujunemisloos – nagu ikka kaasnevad mäetekkega maavärinad ja sageli ka vulkanism. Järgneva miljardi aasta jooksul kulutas erosioon mäestiku täiesti tasaseks. Aluskorra kivimid Eestis ei paljandu ja on nähtavad vaid puursüdamikes, Põhja-Eestis 150 m ja Lõuna-Eestis enam kui 600 m sügavusel maapinnast.