PUURSÜDAMIKE UURIMINE
algab läbilõike kirjeldamisest, mille käigus määratakse kivimite või setete üldised omadused ning selgitatakse eriilmeliste kihtide järjestus ja paksus. Alati tuleb kontrollida, kas puursüdamik on kastidesse paigutatud korrektselt ning milline on südamiku väljatulek – pehmetes kivimites võib igast puuritud meetrist puurtorusse ja sealt südamikukasti jõuda ainult osa. Puursüdamiku kirjeldamisel kasutatakse skaalana sügavust maapinnalt, mis on markeeritud kastidele juba puurimise ajal. Näiteks võib uurija kirjeldusse märkida: “Intervallis 245.1–244.1 m valdab helehall ooiidlubjakivi”. Enamasti kirjeldab geoloog puursüdamikku alt ülespoole, alustades vanimatest kihtidest, et järgida geoloogilist arengulugu.
Proovide kogumine
on vajalik, et teha laboris täpsemaid analüüse. Selleks võetakse puursüdamikust vajalik kogus kivimit või setet. Mõne analüüsi jaoks piisab paarist grammist kivimipulbrist, mille saab koguda puursüdamikust peene puuriga. Suuremate proovide kogumiseks poolitatakse puursüdamik pikisuunas teemantsaega. Vähemalt pool südamikust jäetakse tõendusmaterjalina ja tulevaste uuringute jaoks südamikukasti alles. Erandiks on spetsiaalselt maavarade uuringuteks puuritud südamikud, mille puhul võib kogu huvipakkuv materjal kuluda analüüside ja tehnoloogiliste katsete jaoks. Nii on Eestis näiteks varasemate fosforiidiuuringute materjalist säilinud tänaseks väga väike osa.