Fossiilid
tulevad appi settekivimite kihtide eristamisel ja korreleerimisel nende suhtelise vanuse järgi. Seda meetodit nimetatakse biostratigraafiaks ja see tugineb evolutsiooni pöördumatusel. Paljude väljasurnud liikide eluiga oli geoloogilisel ajaskaalal suhteliselt lühike, alla 1–2 mln a. Leides selliste liikide kivistisi erinevatest läbilõigetest saame järeldada, et vastavad kihid tekkisid samal ajaperioodil – ajal mil antud liik elavana eksisteeris. Puursüdamike biostratigraafilisel uurimisel on põhitähelepanu mikrofossiilidel, keda on võimalik väikesest kogusest kivimist leida suurel hulgal. Sageli võib 1 g kivimis sisalduda sadu või tuhandeid mikroskoopilisi kivistisi. Eesti puursüdamikest leitud mikrofossiilid võimaldavad rööbistada mitte ainult siinseid läbilõikeid, vaid võrrelda Balti regiooni teiste paleokontinentidega ning teha järeldusi globaalsete sündmuste kohta. Lisaks kihtide rööbistamisele võimaldavad fossiilid uurida organismirühmade evolutsiooni ja elurikkuse arengut Maal.