PUURAUGUD EESTIS
Eestis on puurauke puuritud juba alates 19. sajandist. Üks esimesi sellekohaseid teateid on 1842. aastal Tallinnas mere ääres puuritud puurkaevu kohta, millega saadi magedat vett 80 meetri sügavuselt. Esialgu puuriti puurkaevusid vaid põhjavee ammutamiseks.
Ohessaare, 1958.a.
Ohessaare, 1958.a.
Puursüdamikku
hakati puurimise käigus võtma 20. sajandi algupoolel, kui algasid maavarade otsingud ning oli vaja saada kivimiproove maapõue sügavusest. Vanimad säilinud puursüdamikud Eestis pärinevad kahest 1937.-1938. aastal Jõhvi magnetanomaalia kohale puuritud puuraugust. Neist teine, Jõhvi II puurauk on oma 721.5 meetrise sügavusega senimaani üks Eesti sügavamaid.
1950-ndatel aastatel
sai puurimine sisse enneolematu hoo. Maapõue kaardistamise ning põlevkivi, fosforiidi ja muude maavarade, samuti põhjavee otsinguteks puuriti üle 20 000 puuraugu millest ligi 500 ulatus kristalse aluskorra kivimitesse. Puurimistööde maht küündis kuni 30 kilomeetrini aastas. Eriti tihedalt puuriti auke Virumaal põlevkivi- ja fosforiidimaardlate aladel hindamaks nende maavarade varusid ja levikut maapõues.