Intensiivse puurimise ajajärgul
Nõukogude Liidu aastatel ei nähtud ette väljapuuritud südamikku pikemalt säilitada. Südamik kirjeldati vastavalt tööde eesmärgile ja likvideeriti tihti kohe peale uuringute lõppu või hävis see hiljem ajutistel laoplatsidel kehvade hoiutingimuste tõttu. Nii on kogu sellest suurest hulgast materjalist tänaseks säilinud vaid umbes kümnendik.
Eesti puurkaevude kaart
[ess_grid alias=”grid-431″]Alates 1990-ndate aastate algusest
on südamikpuurimise mahud drastiliselt vähenenud. Puuritud on vaid mõned sügavamad puuraugud, nagu näiteks kaks kuni 188 meetri sügavust auku 2010. aastal Eesti Energia tellimusel Suur-Pakri saarel. Need puuraugud puuriti võimaliku tulevase tuumajaama asukohas.
Praegusel ajal
puuritakse põhiliselt ehitusmaterjali nagu näiteks kruusa-, liiva- ja paekivimaardlate uurimise eesmärgil, samuti ehitusaluse pinnase uurimiseks. Nende puuraukude sügavused jäävad enamasti paarikümne meetri piiresse. Endiselt rajatakse puurkaevusid, sealhulgas maasoojuse kasutamiseks. Keskkonnaregistri andmetel on Eestis ligi 30 000 puurkaevu.